Ants ainult kiunatas šokeeritult, kui tema randmete ümber käerauad kinni klõpsatasid ning teda pudedate jalgade kiuste trepist kahe olendi vahel alla talutati.
„Ma...,” kobises ta midagi ja vahtis üle õla koduukse poole, „mul...”
„Vaa-itt!” kõmistas üks anonüümseist pruunikandjaist talle võimukalt kõrva.
„Mille eest?” päris Ants Lammas, kui teda läbi linnatänavate mingis suunas talutati, nii et kenasti raseeritud nägudega reaufud kahte lehte laiali hüppasid, ja pidi hirmust peaaegu püksi sirtsu uriini laskma. Emanoidid naeratasid üleüldse pilkavalt, neid ei ähvardanud miski.
„Habe!” kõmistas taas üks vedijaist. „Keelatud!”
„Aga ma ei teadnud!” kisendas Ants Lammas. „Kust ma võisin seda teada?”
„Igas lehes on see hoiatus kirjas! Habet ei või olla!”
„Aga me oleme ju teisel planeedil! Ma ei oska siinset keelt! Ma ei saa lehti lugeda!” kiunus talutatav ja rabeles veidike. Mitte et ta oleks lootnud raudsest haardest vabaneda, vaid instinktiivselt.
si jubedalt. Umbes nii, nagu kardaks kodukass karusuurust tundmatut ja aktiivse jurinaga lähenevat poollendavat karvast objekti.„Okei!” karjus Armando õhuaknast vihaselt ja raputas inimeste poole rusikaid. Talle ei meeldinud, et nende hoolika uuringu tulemusi nii labaselt ei usutud. „Pööbel olete, ma räägin! Aga okei! Me tõestame selle teile ära! Teile meeldival labasel ning nüril moel!”
Sai võttis paar kõnet igasugustesse olümpiakomiteedesse ning tänu mahukatele tutvustele oli Räit varsti Eesti koondisesse registreeritud ning võis sõita peatselt peetavatele olümpiamängudele.
Pantide lunastamine tähendas, et mängujuht võttis kuhjast eseme, näitas seda ruumis viibijatele ning teatas valjult, et kellele see kuulub, astugu ligi ja lunastagu pant välja.
James koputas teravalt. Uks avanes ning seal seisis lõbusalt naeru lõkerdav inimene, hämmastavalt laia valge näoga naine. „Pista pea ahju, Meinhard!” röökis keegi ruumisügavikust. „Lunasta panti!” Nägime, kuidas elutoas, mis siia uksele kenasti ära paistis, laskus keegi veidi purjakil vanem meesterahvas, ilmselt eemal diivanil istuvate laste vanaisa, kamina ette põlvili ja pistis pea sisse.
Detektiiv sisenes ja osutas laua ääres sööki vohmivale, naerust parasjagu läkastavale turskele sinistes tunkedes sellile. Ilmselt pereisale, sest põlvkondade jaotus oli kenasti näha. Turske lauaäärne isa, meie ees uksel seisev, selja taha kamina poole vahtiv kõõksuv laia näoga naine oli ehk pereema, kaks paari vanureid, ilmselgeid vanavanemaid, kellest üks siis põlvitas parasjagu kamina ees, ning lõpuks diivanil näppe ninna ajavad kolm eri pikkuses last. Kaks poissi ja üks tüdruk, kõigil patsid peas. Ja terve see põlvkondade paraad lahmis antud hetkel naerda, nii et korter vappus.
„Kuss!” röögatas James Horlock ning tõstis mõjuvõimsalt käe. Tuppa sigines hetkega täielik vaikus, mees kaminaesisel tardus samuti liikumatuks. Oli tunda kärsahaisu.
„Kes,” ja siinkohal vaatas mu sõber ülinõudlikult tunkedes pereisale laua ääres otsa, „täitis käsu „Tapa oma naabrid ära”?”
Roheline puumaja, mis oli minu arvates juba aastaid tühi seisnud, oli viimasel ajal valgustatud olnud. Üks tänavapoolne aken oli pidevalt irvakil ja sealt jooksis tänavale tugev valgusvihk. Uued elanikud olid maja külge kinnitanud erakordselt suure ja võimsa, ülimoodsa satelliiditaldriku, olin kindel, et nad on suured filmi- ja muidu telesaatesõbrad. Uskusin, et selline ketas võtab välja ka kõige hägusema signaaliga jaamad.
Üks ja teine päev, siis kolmas ja neljaski, jalutas mulle mööda Rähni tänavat, kas nii- või naapidi, vastu või eemale, sellestsamast majast pärinev klutt. Muidugi! Kui ta jalutas mulle naapidi vastu, siis tähendas see seda, nagu sportlased ütlevad, kui kellegi rajal kinni püüavad, et tuli selg ees vastu. Ma olin ju lapsest kiirem ja möödusin temast isegi tasahilju jalutades nagu postist.
Täna majast möödudes nägin, et kohalikud tänavamarakratid loopisid uute elanike satelliiditaldriku pihta lumekuule ja karjusid midagi kadetsevalt, et „Noh, vaatame, kas nüüd Kalev Sporti kaa veel näitab’ä!”, virutasid järjekordse jäise palli vastu kallist tehnikariista ja kisendasid edasi: „RTL, RTL, situn täis su iga kell!”
Aknast ilmus pikk varras hernehirmutisega ning keegi karjus majast vastuseks: „Kohe koju, tõprad! Kasige minema!”
Naeratasin poisikestele ja läksin kiirendatud sammul mööda. Lapsed on kuradid ja polnud vaja, et järgmine jäitepall minu pead tabab, siis naerulaginat kostab, ja olenevalt minu reaktsioonist, kas kaugenevat jalamüdinat või uute pallide kokkumätsutamise ebameeldivat heli kuuleb.
Toidupoe „Söö” juures märkasin, et rohelisest majast pärit laps sisenes just poodi. Ka minul oli uut lagritsakommipakki taskunurka vaja, sestap järgnesin talle.
„Palun pool kilo keelt,” tellis laps mu ees leti ääres. „Siis kilo maksa, kolmsada grammi kanaaju ja kaks kilo neeru.”
„Just! Rutiinne asjade käik! Ainult seda nad oskavad öelda!” Ta tõusis ja võttis riiulist tolmunud väljaande, väga vana ja paksu raamatu, mille seljale oli kirjutatud „Kuulsaid londonlasi”. Ta lappas veidike ja luges siis valjult: „Kindlasti võib kuulsaks pidada ka Londonist Stonehenge’is ennast tapmas käivaid kiilaspäid. 19. sajandi jooksul leiti Stonehenge’i kivide jalamilt kokku kuue kiilaspäise mehe laip, surnud täpselt ühel moel, täiskuuöösel ennast pea ees varemelt alla kukutamise käigus ning kaela murdes.”
Vahtisime Penetrade’iga uurimisgeeniust nagu imet.
„Kuidas te...,” alustas Penetrade, kuid Horlock viipas ta kuss.
„Ajalugu tuleb tunda! Kodar jõuab nii või naa alati üles tagasi, kõik kordub, kõik on juba varem juhtunud,” sõnas ta, mõtles veidi ning päris siis inspektor Penetrade’ilt: „On teil olemas laipade aadressid?”
„Muidugi,” vastas küsitu ja ulatas Horlockile mingi lipiku. „Kõik ühe pere poisid, noh!”
Sõit Londoni äärelinna Suttonisse võttis meil peaaegu tund aega. Maja oli suur, valge, näis, et siin võiks elada terve suguvõsa, ning varsti selgus, et nii see ongi.
James laskis uksekella ning üsna peatselt paotus uks ja sealt vaatas meile vastu kuldsete kiharatega sell.
„Shawn Peters,” tutvustas ta ennast, ning kuulanud ära meie tuleku põhjuse, kutsus meid lahkelt sisse. „Ei, meie küll mingitest enesetappudest midagi ei tea,” sõnas ta veel oma kuldset niidistikku peas saputades ja naeris laialt. „Meie elu on ilus nagu muinasjutt.”
Maja pikkades koridorides jalutasid meile vastu mitmed inimesed, noored ja vanad, naised ja mehed, kuid kõiki iseloomustas suurepärane soeng. Enamalt jaolt kanti võimsaid puhvis lokke, kuid leidus ka pea peale vinti keeratud hiigelkrunne, ebaloomulikult õhulisi hobusesabasid ning nägu katvaid pikki tukkasid. Majas levis magus šampoonilehk, seinu kaunistasid mitmekesised pildid Darwinist, mille all olid süüdatud peentel hõbejalgadel küünlad.
„Tss!” sosistas meie juht iga kord sellise küünaldega pildi juurest mööda minnes ja surus näpu suule. Lõpuks jõudsime vähe suuremasse ruumi ning siin olid seintel juba sootuks huvitavad kahepoolsed pildid. Piltide ühel poolel oli arheopterüks, ahv ja kala, ning teistel pooltel vastavalt inimene lennukis istumas, inimene banaaniga ja ujuv inimene. Ruumi tagaseinas oli suur ja püha, ilmselgelt igivana pilt kiilakast mehest, allkirjaga „Reginald Peters 1654”. Ka sellel pildil oli teine pool, kuid see oli tühi. Keset tühjust oli joonistatud suur küsimärk.
